Golfiblogi

Välihooaja võib vähemalt Eestis ilmselt lõppenuks lugeda. Karmavõla tekke vältimiseks kirjutan selle aasta viimas postituse ka ära, ikkagi lubatud. Olgu kohe alustuseks öeldud, et järgmise aasta alustuseks peab valima ühe kahest variandist – kas paluda treener appi või minna uuesti green cardi kursusele. Ilmastiku halvenemine mõjus laastavalt mu niigi õrnale mänguoskusele. Mida loomulikust antud ei ole, sellega tuleb ikka hullu vaeva näha…

Uudist nii palju, et lisaks jõudsin sel aastal mängida veel Jõelähtme Sea Course’il, Niitvälja 18-sel rajal ja ka Otepääl. Varem kirjutasin Leedu võimsatest küngastest – ei maksa ikka võrrelda Otepääga enne kui seal käinud pole, sest Le Meridieniga on Otepää künkad täiesti võrreldavad. Suuresta jääb järgmist aastat ootama kuigi läbi sai korra sõidetud. Saaremaa väljakuga on ses mõttes ka kerge suhe olemas, et toreda juhuse tahtel sattusin korra klubihoonesse ja Saaremaa 3 päeva jooksu kolmandal päeval sörkisin muuhulgas ka väljakutele ringi peale – ilm oli lausa luksuslik ja eks natuke kade oli mängijaid vaadata ka – jalutasid üsna laisalt päiksepaistelisel varahommikul ringi kui mina olin selleks ajaks (küll 3 päeva jooksul) joostes juba üle 40 km läbinud.

Mida aeg edasi, seda vähem tekib „ahhaa“-tüüpi muljeid väljakult. Mõned mõtted siiski. Jõelähtme suutis meeldivalt üllatada sellega, et peale enam-ei-mäleta mitmendat rada vuras kohale golfikäru kuuma tee-kohvi ja – üllatus-üllatus kiluvõileibadega. 10 punkti selle eest.

Jõelähtmel küsis Pro mitmeid kordi veel griini kahvlit näha ja erinevalt esimesest korrast ei pidanud piinlikkust tundma. Samas tõele au andes ei ole mul seda veel kordagi vaja läinud, sest löögid lihstalt ei tule selliselt välja, et pall griinile mõlgi tekitaks.

Naljakaid asju juhtus putteriga – see kas jääb liiga kauaks pihku või liiga kauaks maha. Esimesel juhul oli tii alal avalöögiks vale kepp käes, teisel juhul oli griinil lööki alustades kurb tõdeda, et putter eelmise griini äärde maha jäi.

Keppide maha unustamisega samaväärselt põnev on ka uute keppide leidmine oma kotist. Bägile tuleks vist suur sleif külge siduda, et torkaks ka teistele silma – siis ehk ei satuks võõrad kepid mu kotti ja mu omad ei lahkuks sealt ilma minu abita.

Nüüd aga pallidest. Kuigi on oma silmaga nähtud fakt, et varesed üritavad palliga ära lennata, siis sagedamini kaovad pallid ikkagi ära minu oskamatu löögi, kurja raffi ja põhjatute veetakistuste tõttu. Siinjuures oleks kõige õigem esitada üleskutse mängijatele. Kui jõed ära kuivavad, raff värskelt niidetud või üldse ära närtsinud on, siis võtan hea meelega ausalt leidjalt vastu kõik AV märgistusega pallid. Loodan, et sellel leidjal on suur kott kaasas, kuhu need kõik korjata. Palvele ei hakkaks geograafilise raame parem seadmagi.

Ette tänades… ja kohtumiseni uuel aastal :)

// Kategooria Golfar // 3 Kommentaari »

Niisiis Läti ja Leedu ehk järjejutt esimesele 2.septembri blogi-postitusele. Varahommikune start ei ole paljutõotav – plaan Lätis mängida lähebki vihma (ja Läti politsei) nahka. Jõuame Leedus Le Meridieni, kus vaatamata reede pealelõunale valitseb inimtühjus, aga see-eest on golfiklubi majutav hotell sõna otseses mõttes pompöösne, ei oskagi seda Eestis millegagi võrrelda. Väljakule minnes piisab mõnekümnest sekundist, et aru saada – see kõik ei ole algajale. Laiad jõed löövad kohe alustuseks „error’i“ ette ja rajad on rasked.

Õppetundide jada jätkub (nõrganärvilistel edasijõudnutel on soovitan õppetundide osa lugemine vahele jätta)…

Õppetund 1 – ei maksa eeldada, et viimasel positsioonil olev pall tingimata minu oma on. Nii saigi mängukaasalse pall ilma pikemalt mõtlemata lendu lastud. Uups.

Õppetund 2 – punkris ei saagi harjutuslööke teha??? Ma päriselt veel ei saa aru, miks see nii on, aga kui reeglid nii ette näevad, ju siis tuleb kuuletuda. Enam punkris ei harjuta. Vähemalt punkri riisumine on meeles.

Õppetund 3 – peale mängukaaslase poolt õhku lastud helehäälset röögatust kangestuvad kõik paigale, et hetke pärast kuulda käsklust „tagasi“. Kaasa tulnud mittemängiv„caddie“ ei osanud aimatagi, et käruga greenile minek on tõsisemat sorti surmapatt. Nüüd teab.

Õppetund 4 – üsna helehäälne karjatus kordub… kui pitchiga greenil lööki sättima hakkan. Kuna lipp oli kaugel, siis pidasin seda heaks ideeks. Põrgu värk – peab ikka reegliraamatu põhjalikult läbi lugema.

Õnneks saab piin peale üheksat rada otsa ja jään mitte kõige mugavama ärevusega laupäeva ootama. Midagi head ju esimesest välismaa-päevast ette näidata ei ole. Täielik päevapäästja on õhtul kingituseks saadud greeni kahvel – pisike ja armas ja mul on selle üle nii tohutult hea meel, üsna võrreldav siira „sain-just-šokolaadi-üllatusmuna“ lapse-rõõmuga.

Laupäev Euroopa keskpunktis asuvas European golfikeskuses. Esimest korda lähen mängima 18 rada, kus kõik rajad erinevad, mitte 2×9. Ei teagi, mida oodata, loodetavasti mitte midagi nii hullu nagu reedel. Tegemist on künkliku alaga ja kuigi Otepää väljakul veel käinud ei ole, siis lõuna-Eesti kuplid jäävad ilmselgelt Leedu omadele alla. Vaated on võimsad, tii alad kõrged, rajad pikad ja peale neljandat rada tuleb esimene vihmapeatus. Suureks üllatuseks tulevad puu 3 löögid välja. Ei teagi, kas see on klubihoones veedetud vihmapausist, aga tõenäoliselt… Lausa nii hästi tulevad välja, et peaaegu isegi ei usu (ja tol hetkel ma veel ei tea, et selle väljaku õnnestunud avalöögid jäävad tükiks ajaks üldse viimasteks õnnestunud puu-löökideks). Aga täiesti omapärane kogemus on paduvihma järgne mäng – greenid on nii vee all, et ei saagi aru, kas pall liigub edasi vee alt või vee pealt, igatahes mitte mingit põrkamist ega veeremist ei toimu. Vett on igal pool nii palju, et jõed-tiigid-järved enam närvi ei kõdita. Pall maandub ja jääb kohe seisma, veekogusse lennates on kuulda elegantset sulspatust, fairwayl ja greenil teeb pall paremal juhul paar korda plöts-plöts. Kingad teevad sama häält. Aga pooleli ka mängu ei jäta, uhkus ei luba.

Päeva parimaks hetkeks kujuneb bogey (ma siis veel ei tea, et ka see jääb tükiks ajaks viimaseks omataoliseks).

Läti Ozo välajk on pühapäeval paksult rahvast täis. Kas loeb Riia lähedus või see, et lätlastele lihtsalt golf rohkem meeldib kui leedukatele või aitab kaasa hea ilm. Mine sa võta kinni. Mängime 9 rada ja need on mõnusad – tõeliselt hästi märgistatud. Tõeliselt mõnusad… kuniks jõuame mere äärde. Keegi pole varem hoiatanud, et palle tuleb üle väiksemate lahesoppide lüüa. Puhas pettus – mina pole vesigolfist midagi kuulnud. Blokk ees, error kehas ja jälle paarikümne meetri kaupa lipu poole liikumist… Keegi pole lubanudki, et see kõik kerge saab olema.

Et küll küllale liiga ei teeks, sai esmaspäeval Jõelähtmesse Stone’ile mindud. Ja mulle tegelikult täitsa sobib, et mul on vähemalt mingi sobilik vabandus kehvale mängule – ikkagi neljas mängupäev jutti :)

Laupäev Pro-ga trennis – ma ei väsi kordamast, et kogenud treeneri juhendamisel tulevadki löögid välja. Aga väljakul – teate, ma ei taha isegi kurtma hakata, KUIDAS need välja ei tule. Raff on kuri, pallid ei lenda ega veere, kepid on nõmedad (peale wedge’i) ja päike paistab silma. Ma kas teen midagi väljakul väga valesti või on mul tõesti mänguks vajalik geneetiline kruss puudu. Pro Martin lubas järgmises trennis löögi videosse võtta – ehk jõuab siis kohale, kus rike sees on – jään põnevusega ootama. Kui on vaja rohkem vaeva näha kui mõnel andekamal algajal, siis olgu pealegi. Alla anda ma ei kavatse – julge lamba rind on ju hundikarvu täis.

// Kategooria Golfar // 5 Kommentaari »

Tere taas.

Juba on ööd pikemad ja õhtul töölt koju minnes päris hämar. Üleeile sai testitud ka- peale tööd kiirelt golfiväljakule, kuuest rajale ja veerand üheksa lõpetatud- viimasel rajal  palli lendu suurt ei tuvastanud. Jäi vaid loota, et pall lendas otse, et siis kiirel sammul sellele järele, uus kõmakas ning pall ongi augus :)  Tuleb tõdeda, tegelikult ei saa enam pärast tööpäeva 18-sele rajale, sest pimedus tikub peale :(

Vormist ka paar sõna. Hooaeg hakkab vaikselt lõppema, justkui peaks parim võimalik vorm sees olema… aga mitte ei saa aru, kelle seljas see vorm nüüd on. Kauglöögid on enamvähem rahuldavad, lähilöögid aga mööda ning putid puhta metsas- 3 löögiga griinile on hea, griinil teha 4 putti, vot see on täiesti ebanormaalne.  Seepärast ongi numbrid score cardil sellised nagu need ei tohiks elus olla.

Võistluste poolelt on peamiselt vaid finaalid jäänud- Rocca al Mare Ladies Cup finaal, Rookie Touri finaal, Rahvagolfi finaal. Rahvagolfiga on veel see lugu, et finaali saada, tuleb esmalt likvideerida ümmargused nullid oma nime tagant Rahvagolfi üldtabelis. Ja neid nulle ei olegi üldse vähe- 4 väljakut vaja veel läbi mängida. Siis saab talveunne :) Ehk jõuab enne septembri lõppu need puuduvad rajad läbi mängitud.

Enam totaalselt miskit uut juurde õppida sel hooajal ei jõua, tundub nii. Oli küll mõte, et septembrist võiks minna CityGolfi naistetrenni 2x nädalas, aga mõtteks see jäigi- lihtsalt ei ole niipalju mahti ja vaba aega, muid asju tuleb ka teha. Järgmist hooaega jääb ka ootama mu armas step2swing atribuutika (http://www.step2swing.co.uk/), mis tegelikkuses peaks algajat päris palju aitama. Kui vaid viitsimist oleks ja kohta, kus see maha laotada ning kohustuslikke liigutusi tegema hakata. Järgmisel aastal olen tublim, kindlasti luban seda endale üsna peatselt saabuvate jõulupühade paiku :)

Ehk, mis siis ikka. Kellel veel hooaeg lõpetamata, sellele soovin: raud mättasse ja pall põõsasse! Kohtumiseni finaalmängudel!

// Kategooria Golfar // Lisa komm »

17.aprill 2010. Kevad.

Avastasin tõenäoliselt enda jaoks alles siis golfar.ee veebilehe, ilma milleta ma tean, et ükski nädalapäev täna mul ei möödu- ikka ja jälle on vaja üle vaadata, mis Eesti väikeses golfimaailmas juhtumas või juba juhtunud on. Tänu golfar.ee-st leitud infole saatsin toona ühe üherealise emaili kellelegi teadmata isikule, kus uurisin, et kas ühele blogijale veel ruumi on. Oligi. Kusjuures tundus, et too salapärane ja tundmatu Imbi, kes mu kirjale vastas, oli samamoodi meeldivalt üllatunud, et vähemalt üks huviline olemas :)

Jah, peab tunnistama, et huvi mul oli. Kui Tätte laulab siiani, et muud tal ei ole, kuid aega tal on, siis mul oli huvi. Vähemasti siis. Aja peale ei osanud mõelda, sest see ei olnud tol hetkel kuigi oluline. Mis see kirjutamine siis ära ei ole, palju see ikka aega peaks nõudma? :) Mõtestasin enda jaoks esmalt lahti, miks mulle seda blogimist vaja võiks olla ning jõudsin toona mõistlikuna tundunud pointini- pelgalt enese jaoks on kasulik, kui panna kohe hooaja algusest regulaarselt kirja, kuidas läinud on, millised on mängutulemused  ning edusammud, mured ja rõõmud, et siis kogu hooajale jooksvalt või tagantjärele terviklik pilk peale visata.

27.aprill

Signaal Imbilt. Kirjutas mulle uuesti ja uuris, et kas olen endiselt blogimise lainel, sest vahepeal ei olnud miskit juhtunud ega kriipsugi avaldunud. Kusjuures algainet justkui selleks hetkeks isegi oli. Sobrasin siin hetkel oma meilboksis ning avastasin toona Imbile saadetud vastuse, kus teatasin, et olin aprilli lõpuks juba ühe võistlusegi maha pidanud. Ei läinud küll hästi, aga Ozo golfiväljak Lätis oli selleks ajaks ära nähtud ning rajadki läbitud. Lõpptulemust ei mäleta, tõenäoliselt ei tahagi mäletada. Kusjuures, Ozos juhtus see, mida tõenäoliselt uneski poleks näha osanud- elu esimene birdie tuli ära :)) Kohe hooaja alguses. Oli PAR3 rada, mille suutsin uskumatu kahe õnnestunud löögiga läbida. Õnne, rõõmu ja elevust rohkem, kui mõne inimese elu jooksul kokku. Kuna ma siis veel tõenäoliselt kas ei teadnud, et väike konjakipudel võiks sellisteks juhtudeks alati bägis olla või ei olnud mul kunagi mõttesse tulnud, et algajana selleni nii ruttu jõuan, siis pean tunnistama, et tiimikaaslastele tollel õnnelikul hetkel ei olnudki miskit keelemärjukest pakkuda. Ei mäleta, võib-olla tol hetkel oli veidi häbi küll, aga võib-olla ka mitte.  Mäletan rõõmule lisaks ka seda, et ma ei olnud tollel võistlusel ainuke õnnelik naine, kes birdiega hakkama sai…

Peale Ozo olin aprilli lõpuks käinud Jõelähtme Stonel kaks korda mängimas ning Lauluväljaku rangel korra palle löömas. Muljeid ja emotsioone oli selleks ajaks tegelikult juba kuhjaga, mida oleks võinud ka teistega jagada. Aaa … ja meenub, et samal ajal regasin end esmakordselt ära ka algajate golfivõistlusele (Rookie Tourile), millest olin eelmisel hooajal nii mõndagi head oma ühelt golfimängijast sõbrannalt kuulnud. Lihtsalt infoks, ise tegin golfiga algust 2009.a mais, kui Green Cardi koolitus sai Haapsalus kahe päevaga läbitud. 2010 hooaega alustasin algaja HCP-ga, ehk siis 54-lt.

26.august. Suve lõpp.

Möödunud on rohkem kui 4 kuud. Imbi ei jäta jonni- no on ikka vapper ja järjepidev naine see Eesti naine. Leidsin oma postkastist teate, mis oli suunatud mulle järgmiste sõnadega: „Golfientukas Annika, kas sul veel huvi blogi pidada alles? Golfar.ee vastav sektsioon ootab kõikvõimalikke toredaid golfipostitusi!„ 

No tore on, aga pidin sellisele kutsele kuidagi reageerima!

Teades ja olles veendunud, et kolmandat korda ei pruugi enam kunagi tulla, otsustasin mõtteid koguda ning miskit siis lõpuks ka kirja panna. Kui aus olla, siis püüdsin juba varem sellega algust teha, kuid ikka ja jälle tuli miskit vahele, lisaks juhtus alati nii, et kui järgmine kord juba alustatut lugesin, ei tundunud kirjapandu enam väärt teistega jagamiseks. Sinna see alati jäigi.

6.september. Sügis.

September on alanud. Kes läks kooli, kes läks tööle. Kes hakkas raamatuid lugema, kes kirjutama. Ise otsustasin viimase kasuks. Põhjus tõenäoliselt ebanormaalselt külmas sügisilmas, mis õues valitses, kui oma mõtteid ritta seadma hakkasin (2.sept). Täna on enamvähem ilus ilm ja loodan, et mõneks ajaks ka selliseks jääb. Rahvagolf on vaja ära teha- nagu alati, olen kõik tegemised viimasele hetkele jätnud.

Tekkis suur küsimärk- mida mul on öelda? Mida mul on öelda just siis, kui golfihooaeg hakkab vaikselt lõppema? Miks peaks kedagi huvitama, kuidas mul on siiani läinud ning millised mu rõõmud ja mured seoses golfi mängimisega on olnud? Palju küsimusi, vähe vastuseid…

Mõtlen ja mõtlen… mõtlen päevadele, mida olen golfirajal veetnud (kusjuures enda üllatuseks peab tõdema, et neid ei olegi väga vähe olnud, nagu siiani olen arvanud), mõtlen sündmustele, millest olen algaja golfimängijana palju kasu saanud ning millest õppinud. Jõuan lõpuks selgusele, mis mind edasi on viinud- need on erinevad võistlused hooaja jooksul, millest olen igal võimalusel osa püüdnud võtta. Tean inimesi, kes on aastaid isekeskis mänginud, võtmata osa ainsastki golfivõitlusest. Tõenäoliselt on asi jäänud kas siis julguse või enesekindluse puudumise taha- ei taheta näidata oma kogenematust, ei juleta minna kaotama, ei taheta näida saamatuna. Kuid…. Kõik see on vägagi loomulik ja aktsepteeritav osa golfimängija elus. Vähemalt mulle selliselt tundub. Teades ennast, ei taha minagi ühtegi eelpoolnimetatud tunnet välja näidata. Alati tahaks olla parim, tahan võita ning tunda võidurõõmu ning olla uhke selle üle, millega olen hakkama saanud. Samas tean, et ei ole võimalik saada parimaks kas üksi või siis koos sõpradega niisama mängimas käies. Ei ole võimalik saada parimaks, kui ei ole võistlusärevust tundnud, kui sees pole süda tagunud nii, et tahaks kehast välja hüpata, kui käed poleks värisenud selliselt, et teised seda ei märka, kui tiialal draiverit käes hoiad ja haudvaikus ümberringi valitseb. See kõik tuleb läbi elada- ja mida varem, seda parem. Olen nüüdseks piisavalt kordi arvanud, et nüüd on käes see hetk, kui teen omasugustele pika puuga ära- oskan hästi mängida, pallid lendavad ilusti ja otse, puttaminegi tuleb vahest üllatavalt ägedalt välja (tõenäoliselt küll koba peale, aga asi seegi). Rangel draiveriga löödud pallid ulatuvad juba 150m piiridest üle. Ja siis, lähen rajale ning kõik ilus on rikutud….

Allpool toon välja mõned võistlused, millest olen 2010 hooajal osa võtnud ning millest tunnen, et olen veidikenegi kasu saanud:

1.    RSA Rookie Tour 2010 (Jõelähtme)- aprill 2010-…

Mõeldud algajatele golfimängijatele, kes julgevad juba ka võistlema tulla.

Mängitakse 9 rada, HCP alates 36 ja enam.

Hea võimalus end koos teiste omasugustega proovile panna ja koos mängida. Saab esmase võistluskogemuse, mis kohe kindlasti mööda külge maha ei jookse. Samuti on rajal olemas kohtunikud, kes jagavad juhtnööre ning vastavad rajal tekkinud küsimustele (reeglite osas eelkõige). Kindlasti tuleks rajale kaasa võtta süüa ja juua, sest tihtipeale võivad taolised algajate võistlused päris pikaks venida (olgugi, et mängitakse kõigest 9 rada), kuna otsitakse igat kadunud palli teinekord kauem kui peaks ja tohiks. Maksimumaeg, mil olen 9 rada mänginud on 3h ja 20min. Algajana sellel tuuril osaledes, tunnetan, et olen saanud juurde enesekindlust, julgust ja mängukogemust, mida ma isekeskis mängides kohe kindlasti ei saaks. Lisaks, nii mõnedki väärtuslikud sõbrad, kes minu igapäevaeluga täna suhteliselt palju seotud on :)

2.    Ladies Cup by Rocca al Mare (Jõelähtme)- mai 2010-….

Mõeldud ainult naistele. Nagu naistepäev, ainult et sporti tuleb teha ja lilli ei tooda :)

Mängitakse 9 rada, erinevad võistlusklassid ja erinevad tasemed.

Kord pandi mind ühte flaiti Apawaniga, kelle HCP-d pelgalt vaadates kohe ära ehmusin- mis mõttes pean ma koos mängima naisega, kelle HCP on 9,9 ja mul endal 54??? Tekkis hirm ning hetkeline paanika, samas tahtsin ka ise kohe hirmus hästi mängida. Tahtmisest ainult aga ei piisa, tean ma nüüd :)

Võistluse uudne osa minu jaoks oli see, et kahel rajal olid auhinnatavad erivõistlused- pikim avalöök ja lähim lipule mäng. See on see koht, kus tahaks alati hirmus hästi esineda ning kõige parema löögi teha, mistõttu võtan ikka ja jälle sellise kepi, mida pole rajal veel kasutanud, aga millega teoorias peaks parim löök tulema (kas siis pikim või täpseim). Ja just nii ongi, ainult teoorias võib see nii olla. Reaalsus on totaalselt teine- mida rohkem ma tahan, seda halvem löök tuleb (ja ei ole vahet, mis kepp mul parasjagu käes on). Üle ei tohi mõelda ja ponnistama ei tohi hakata, samamoodi ei tohi juba auhinda ära omastada. Rahulikult ja keskendunult tuleb mängida, siis tuleb ka selline löök nagu vaja!

Eriauhindadele lisaks on võistluse eripära see, et pärast mängu käiakse saunas, istutakse restos koos, nauditakse maitsvat õhtusööki ning autasustatakse parimaid. Samuti on võimalik teisi tundma õppida, möödunud mängu muljeid ja kogemusi vahetada, võimalikult palju rõõmu tunda, kui auhinda kätte lähed saama. Või siis kui sõbrannal või tuttaval on hästi läinud ning ta seekord sinu eest selle auhinna ära napsab. Rõõm seegi ju :)

3.    Sirel & Partners Open 2010 (Jõelähtme)- juuni 2010

Võistlus, kuhu algajal golfaril reeglina asja ei ole, arvestuslik HCP 36, mis tähendab seda, kui su tegelik HCP on näiteks 54, siis sa ei saa punkte mitte oma HCP, vaid 36 järgi. Ehk siis, raskem punktitabelis ruulida.

Miks minna võistlusele, kus sinusugused ei mängi ja kus punkte nii lihtsalt ei ole võimalik koguda? Enda jaoks olen kasu leidnud selles, et võimalik mängida koos inimestega, kes on tunduvalt edasijõudnumad, kui mitte öelda, et professionaalid. Õpid reegleid, saad teada asju, millest siiani aimugi ei olnud, olgugi et oled läbi lugenud basic reeglid, võib-olla ehk isegi mitu korda. Näed, kuidas pallid võiksid ja peaksid lendama ja mitu putti on normaalne griinil teha. Ja siis kõige lõpuks taipad, et sinnani jõudmiseks on ikka meeletu tee veel minna…

Samas, tugev on see algaja, kes taolise mängu üle elab, miskit kasulikku kõrva taha paneb ning järgmisel päeval veel harjutamagi tahab minna J Ise olen elus ning tagantjärele taipan, et kogemus oli seda väärt! Lisaks meenuvad sõnad, mis mu flaidikaaslased tol võistlusel minult küsisid- kui kaua sa oled juba mänginud, et selliseid raualööke teed? Heas mõttes siis muidugi.

4.    Suuresta Ladies Golf Cup- juuli 2010-…

Mõeldud ainult naistele, nagu nimigi ütleb. Üritus taoline nagu Jõelähtmel, ainult et tunduvalt väiksemaarvulisem ja mõnevõrra ka personaalsem.

Tegelikult, vägagi mõnus üritus. Õhkkond on sõbralik, seltskond on „oma“, olgugi et võib-olla oled esimest korda nende inimestega seal mängimas. Rajale saad kaasa toidumoona ja joogi, pärast mängu turgutad end saunas ning kõige lõpuks muljetad mõnusas hubases miljöös ja viisakalt kaetud laua taga kaaslastega, et kuidas siis kah läks. Loomulikult autasustatakse parimaid. Vähema kätearvuga aplaus aga ei ole kunagi nõrkade killast! Ning Kadri ja Mari, nemad on omamoodi fruktid- golfifännid- kui nii võib öelda. Kusjuures, algul ei saanud ma üldse aru, kuidas üks inimene igale poole jõuab. Kuni ühtäkki taipasin, et ühte inimest on lausa kaks J Tõsiselt! Seepärast ongi kõik nii hästi ja funilt korraldatud. Ei möödu ühtegi võistlust, mil sa miskit uut teada ei saaks- golfietikett, sobilik riietus, reeglid, golfiklubi töötajad, kes meile igal ajal abiks on, ja palju palju muudki.  

5.    Leigo Golf (Otepää)- august 2010

Tänu Imbile liigub nii mõnigi kord info, millele võib-olla ise veel peale pole sattunud. Hoolimata sellest, et paljudel võistlustel on HCP piiriks 36, leidub ka üritusi, kus kõrgema HCP-ga inimestel on võimalik osaleda. Leigo Golfiüritus üheks selliseks oli. Künklikul Lõuna-Eesti loodusmaastikul asetsev golfiväljak on minu jaoks siiani kõige rohkem pingutusi nõudev väljak olnud, mida olen pidanud läbi tegema. Füüsiliselt on suhtkoht raske oma golfibägi seal maastikul järel vedada, lisaks on rajad sellised kurvilised ja kauged, et ei näe ei lippu ega seda, kuhu pall löögijärgselt maandub. Samas peab tunnistama, et peale Otepää golfiradade läbimist tundub iga teine väljak sellevõrra kergem.

Otepää golfirajalt võtsin kaasa ühe nipi, mille peale polnud ise kordagi tulnud, mida aga minu toredad flaidikaaslased minuga jagasid. Nimelt, üks rada on selline, kus tegelikult on tiialalt ühe ilusa löögiga täiesti võimalik otse griinile lüüa. Ainus asi on see, et pead suuna võtma metsa peale ning tegelikkuses löömagi täiesti metsa suunas, ainult et sellest üle. Päris hirmuäratav oli seal tiialal niimoodi valmistuda ja arvata, et kas löön pahmaki metsa sisse või õnnestub mu löök ilusti ning olengi seejärel omadega griinil. Seekord läks õnneks :) Tõenäoliselt algaja õnn. Või siis tubli viieline keskendumine löögile kartes kõige hullemat.  

Otepää golf kombineerituna õhtuse kultuuriüritusega on äärmiselt tervitatav kooslus- päeval pingutad keerukal golfirajal, õhtul istud pehmel murumättal ning naudid head Eesti muusikat ning enneolematut tuleshowd õhtuhämaruseni välja. Väsimusest polnud halli haisugi, sest hing sai kosutust J Kogu korralduslik pool oli võistlusel väga hea. Suured tänud veelkord Imbile ja tema usinatele abilistele, kes sellise toreda ühisürituse korraldamisega suurepäraselt hakkama said!

Kokkuvõtteks paar mõtet selle kohta, et miks siiski osaleda võistlustel, olles ise alles algaja?

Julgustan kõiki algajaid osalema, sest muudmoodi ei õpi mängima. Samamoodi nagu on esimene koolipäev, mil käed värisevad ning väike võbin hinges, samamoodi tunned end oma esimestel golfivõistlustel.

Soovitused alustajale: jälgi (edasijõudnud) flaidikaaslaste liigutusi, kehahoiakut, käitumist rajal, nende enesevalitsuse oskust, kuula juhtnööre ning küsi ise reeglite kohta, kui ei tea või ei mäleta. Lisaks küsimisele pane iga kord miskit olulist ka kõrva taha- nii saab ka sinust kunagi hinnatud ja tulemustega golfar, kellena saad siis juba uutele alustavatele golfaritele heaks eeskujuks olla!

Edu!

Annika

// Kategooria Golfar // 3 Kommentaari »

Umbes selliselt algas varakevadel vestlus sõpradega, keda täna oma golfipisikuga nakatumises peasüüdlaseks olen tunnistanud ja kellele mingil ajahetkel lubasin, et panen kirja muljed päris algusest kuni nakatumiseni ehk kogu tõe müüdist, et golf on igav vanainimeste mäng :)

31.07-1.08 Green Cardi kursus Niitväljal. Tervest hulgast sõbrannadest õnnestus üks preili ära moosida ja ma ei lasknud häirida ennast sellest, et mõnelt tuli kommentaar – ahsooooo, et nüüd siis nii vana juba… Kursusel tuli treneerilt ehk Pro-lt kaks päeva uut informatsiooni golfi kohta nagu vett tuletõrjevoolikust – uued sõnad (ja oi kui palju neid on), reeglid, asendid, varustuse nimed, etikett, löökide harjutamine – ja teise päeva lõpus olin Green Cardi omanik ega osanud tegelikult sellest kõigest üldse suurt midagi arvata. Uus harrastus? Vaevalt, lihtsalt oli kaks toredat suvepäeva.

3.08 Harjutamine Niitväljal. Et kõik räägitu kohe ära ei ununeks, leppisime sõbrannaga löökide harjutamise kokku. Motivatsiooni ei jätkunud eriti kauaks, sest pallidele pihtasaamisel kehtis kuldne 80-20 reegel ehk 80% löökidest läks kas täiesti mööda või lihstalt untsu.

12.08 Harjutamine Niitväljal. Tulemus sama kui 3.08. Kuidas chippimise ja pika löögi asendid üksteisest erinesidki? Kuidas ma palli liiva seest kätte saan? Kuidas üldse pall kaarega lendu tõsta? Jne jne.

15.08 Aga mis seal ikka, kahe nädala jooksul saab tasuta varustust laenutada ja 5-sel PAR20 väljakul (PAR20 tähendab õieti mida?) mängida ja seda tuleks kasutada. Enne väljakule minekut harjutan ämbritäie pallidega lööke ja siis esimest korda 5-sele väljakule nelja algajaga. Alustuseks pallide märgistamine – ikkagi neli algajat – ja avastus, et kõikide nimi algab A-ga, vastavalt ka märgistus pallidel… Kes alustab? Kuidas need reeglid täpselt käisidki? Kas keegi märkimise paberi võttis? Kuidas seda täidetakse? Kepi valik tekitas kõige vähem muret, sest komplekt sisaldas ju lausa kahte keppi – nr. 9 (tuttav kursuselt) ja putterit (tuttav kursuselt ja minigolfist). Mis vahe üldse on keppidel nr 5,6,7,8 ja 9? Miks need puupulgad takistuste ääres erinevat värvi on ja kuidas pall mängu tagasi tuuakse? Kuhupoole see pall heina seest tõsta ja maha kukutada õieti tuligi? Kelle mõte oli rajada väljakule liivakastid? Aga olgu, julge algus on pool võitu. Nii – pall maha… Oot, miks seda tii alaks nimetatakse? Aaah, uuesti – tii (see puupulk, millel peal pall seisab) maha ja pall tii peale. Kus see lipp üldse on? Niiii kaugel? Et PAR tähendas siis mitme löögiga pall lipu all oleva auguni peaks jõudma. Löökide arvust ajalugu vaikib, aga põhimõtteliselt liigub pall jupphaaval lipu poole. Veetakistus… See ei olegi purskkaevuga tiigikene, see on terve jõgi! Kõrkjatega ja puha! Vahepeal laseme tagant tulevad mängijad endast mööda. Lipu ala ehk green on ilus – muru on sametine ja tegelikult mitte eriti ehtsa muru moodi (kursusel lausa katsusin käega, nii mõnus oli).

Tulemus – 2,5 tundi, 63 lööki (4 rada umbes 8-9 löögiga, aga ühel juhul läks ikka üle 20). Mängu pandud pall jäi alles, aga kohati sain selle peale päris vihaseks ja terve mängu ajaks jagus adrenaliini samas koguses nagu on palle neelavat muda kolmanda väljaku jõe põhjas. Kokkuvõte – peaks endale miski atribuudi välja mõtlema, mis aitaks löökide arvu lugeda ja meeles pidada, sest tii alalt lipuni on piiiikk maa.
Ma ei ole sugugi kindel, et golfist minu harrastus saab. Aga igaks juhuks ostsin reeglite raamatu ära. No ja ühe uue kraega särgi ka.

20.08 Esimest korda 18 väljakul (2×9) Haapsalus koos oskajatega. Sõber ütles, et uute golfarite aitamine on missioon ja nõustus minuga mängima. Tõi isegi golfiseti proovida. Setil pidavat üsna mõistlik hind ka olema ja eelmine omanik olla sellega mänginud ennast kahe aastaga 54-lt 30-le. Mida iganes see veel tähendab. Misasi on üldse HCP ja kuidas see tekib? Selgus, et näitab mängija taset, aga tekkemehanism on endiselt kergelt segane. Aga mis on üldse varustuse mõistlik hind ja mida tähendab täiskomplekt keppe koos kotiga? Pole õrna aimugi. Kuidas saab osta põrsast kotis? Kott ei paista läbi ja sõrmega torkides ei kriunu ka. Kui aga sisse vaataks, siis ei saaks isegi aru, kas tegu üldse põrsaga on… Ei-ei, varustust ma kohe ostma ei torma, ei tea ju mida vaja ja mis hea. Ja üleüldse – ma ju ei tea, kas golf mulle meeldima hakkab.

Väljakud mahuvad Haapsalus ühele suuremale aasale ära, on kompaktsed, üsna murused, aga tunduvad algajale sobilikud olevat küll. Ma rajale minnes veel ei tea, et vett on palju, terve väiksema järve jagu. Keskendu pallile, jalad maas… Oi, tii jäi eelmises ringis maha. Uus katse – keskendu pallile… Löök… Sõbralt teade, et mul üks põhiviga – algasend on küll väga hea, aga nii kui ma kepi üles viin, pidavat ma põlvedest ka üles tõusma ja see tapvat löögi ära. Ma ei saa aru, et ma seda teen, aga ju teen kui nii öeldakse. Saan käsu hoida asendit, keerata keha ja käsi, aga jalad hoida põlvest all. Üllatavalt teatab sõber: „Mis sa sellest pallist hellitad, löö, ära mõtle üle!!“ Mõne väljaku või oli see nüüd ikkagi et raja… läbin isegi viie löögiga. Ja nelja tunniga läheb kõht üsna tühjaks.

Kokkuvõttes soovitus algajatele – kindlasti minge esimest korda väljakule nö.vanade kaladega, sellest on reeglite tundmaõppimisel ja asendi sättimisel äärmiselt suur abi, seda enam et kursuselt ei jää kõik meelde.

Järgmisel päeval otsustasin eneselegi märkamatult seti endale jätta, oma on ikka oma. Ja sõber soovitas paari ringi mängimise järel ka golfikingad osta, andvat stabiilsust juurde. Nende kingadega ma küll veel ootan. Mine tea palju ma veel üldse mängin.

21 .08 Niitväljal Pro-ga trenn. Peale mängu trenni minnes saan aru, mida ma teha ei oska (loe: mida ma kõige vähem oskan teha asjadest, mida ma teha ei oska) ja mida harjutama peaks. Mängus üldiselt ei saanud alguses vedama, siis pidama. Klassika, eks.

22.08 Niitvälja harjutus-range. Kogu aeg korrutan mantrat – jalad maas, silmad pallil, jalad maas, silmad pallil. 130 pallist oli vea protsent pisut alla 10 % ehk 12 palli läks vussi ja ülejäänud lendasid kõik ilusti. Olgu, peaaegu ilusti. Tõe huvides – mu löögid on ainult 50-60 meetrit… seitsmega… katuse all… peegli ees… matil, mitte muru ega heina sees… Ma hakkasin juba uskuma, et nüüd peaks küll mäng välja tulema, aga väljakul läks ainult hullemaks…

28.08 Niitväljal Pro-ga trenn ja siis 5-ne rada. Appi, mul on konkreetselt vaja õpetajat pidevalt kõrvale, kes sätib, juhendab – kohe tulevad löögid paremini välja. Katuse all proovisin ka suurt jullat ehk puud, vist oli nr 3 (või oli 5, igatahes see suuruselt pisem). Mõned löögid tegid isegi kena kõlisevat heli, mida oskajate löökide juures vargsi imetlenud olin. Aga tii alas – ümmargune NULL. Katuse all tuleb kõik välja, aga mujal ei tule. Rajal jääb puu paremaid aegu ootama. Viis rada sai mängukaaslasega 1,5 tunniga mängitud, 3 palli uputasin ära ja võrreldes eelmise korraga – 63 asemel 55 lööki ja 2 punkti asemel 5. Kui poleks palle uputanud, oleks tükimaad parem seis olnud. Selles mudas seal jõe põhjas on magnetit, ausalt. Väga naljakas KUI kahju on vette kukkunud pallidest. Esimese puhul läks part asja uurima, aga ei võtnud ootamatult saabunud muna omaks. Aga ühe PAR4 raja tegin 5 löögiga :) Tõsine probleem on tii alalt löögiga. Pro küll trennis sättis jälle asendit ja siis tulid mõned pikad löögid välja ka, aga väljakul ei tule, no lihstalt ei tule. Üks punker jäi riisumata… Palun kergemat karistust. Ja aiamuru moodi muru ehk fairway kõrvalt vähe kõrgema muru seest ma LIHTSALT ei saagi palli kätte. Liigun 10 meetri kaupa edasi. Jällegi tuli mööda lasta seltskond mängijaid ja üksi mängiv umbes 8 aastane noormees.

Üldiselt ei ole ma sugugi kindel, et golfist minu harrastus saab, kõik läheb nii untsu. Või ehk siiski?

30.08 Jõelähtmes 9-ne Stone course. Kohale jõudes kripeldab kergelt – nendel maadel sai mitmeid aastaid Jõelähtme tallist ratsutamas käidud – üle Jägala jõe metsa ja sealt edasi niitude peale, praegustele golfiväljakute aladele. Mõte päikseloojangusse tuhisevast galopist tegitab alati hinges magusa pitsituse. Ka täna päike paistab ja on kuldsemast kuldsem ilm, justkui oleks ilmataadiga diili teinud. Kell on 18.00 ja 9 rada jõuab kenasti ära mängida. Mõnus :)

Õppetund 1 – tii aeg tuleb broneerida… see, et me 18.00 kohale läheme ei tähenda, et kohe ka peale saame. Tii aeg 18.50.
Õppetund 2 – vaata, kuhu lähed – peaaegu oleks läinud Sea course’ile Stone’i asemel…
Õppetund 3 – kahvel peab kotis olema, millega lipuväljakul ehk green’il palli kukkumisel tekkivaid mõlgi moodi auke remontida ja mul seda kahvlit ei olnud. Väga piinlik oli seletada hr. Auväärtile, et algaja nohh… ei olnud meeles… palun vabandust… Green Cardi kursusel oli nii palju uut infot, et aju tegi lihstalt mingi omavolilise valiku asjadest, mida meelde jätta. Õnneks anti armu ja sätiti hoopiski löögiasendit. Lahe.

Muljed mängust – viskab häid lööke sekka, aga mitte sellise järjekindlusega, et terve raja hästi tehtud saaks. Kolm rada sain seitsme löögiga, kaks üheksaga ja ülejäänud… no olid nagu olid. Pall jäi alles. Läksime ühest mängijate seltskonnast seekord lausa ise mööda. Lõpetasime üsna pimedas. Punkte ilmselt palju pole kui üldse, aga ajaloolise tracki tekitamiseks oli tahtmine siiski arvutada. Sisestasin kodukal kalkulaatorisse max HCP-ks 54 (wishful thinking) ja siis löökide arvu ning tulemuseks sain kokku kõik 8 punkti ja mängu HCP 61. Arvutiekraanile tuli viisakas teade – te mängisite puhvertsoonis. Ilmselt oleks tõesti tuju ära nullinud kui sealt oleks selle asemel lugenud „proovi järgmine kord paremini“.

Golfikingad võiks ära osta. Kinnast oleks kohe kindlasti vaja. Helmed peaks ka soetama –värviline atribuutika löökide kokku lugemiseks ongi täiesti olemas. Järgmistes trennides peaks puuga lööki harjutama.

1.09 Täna õhtul Niitväljale viiest mängima ja enne ostan greeni kahvli, ausõna. Reedel plaanis mäng Lätis Ozos ja laupäeval Leedus Le Meridienis, isegi tii aeg on olemas :)

Green Cardi kursusest on täpselt kuu aega möödas. Kokkuvõtteks tahaks öelda järgmisi asju. Mul on hea meel, et Pro Martin Toom Green Cardi kursuse professionaalselt ja samas atraktiivselt läbi viis ja et ta suudab trennis algajat rahmeldajat õpetades säilitada stoilist rahu, sest ma tegelikult ju tahan mängu õppida ja lööke paremaks lihvida. Aitäh Martinile selle eest. Ma olen ennast ikka ja jälle avastanud erinevate golfiklubide kodukatel ringi surfamas. Ma vaatan ilmateadet sagedamini kui seda suvepuhkuse ajal tegin. Ja täna täitsin sõpradele antud lubaduse Alguse muljete ülekirjutamise osas.

Ma olen vist ikkagi müüdud… Aitäh teile, Imbi ja Priit :)

// Kategooria Golfar // 2 Kommentaari »

Teate, ülehomme hakkab kool.

Ma otsustasin seekord läheneda uue sissekande alustamisele teisest küljest – nimelt hirmutamisega(kuna mul ei tulnud ühtegi uut ideed). Õudusunenägu, ma ei taha minna sinna õppimisasutusse. Kui enamvähem terve suve olen veetnud õues rohelisuses, ei kisu kohe üldse sinna paksude kiviseinte vahele, kus talvel on liiga külm ja kevade-suve poole samuti liiga külm.
Aga eks selline ole see eluring, võimidagi niisugust.

Igatahes, tegelikult oli mul mõte rääkida Eesti Meistrivõistlustest. Väga huvitav ja hea võistlus oli. Loomulikult ei ole ma enda mänguga rahul, kuid vahel juhtub, mis juhtuma peab. Ma suutsin vähemalt igasuguseid erinevaid rekordeid purustada – enda meelest.

Esimesel päeval oli mul hommikul kell 8.20 start. Ma olin eelmine päev käinud ka harjutusringi tegemas, kuid tänu allergiale( vähemalt ma arvan, et see oli allergia, sest ma aevastasin ja mu silmad, nina, kurk ja kõrvad sügelesid ja lõpuks otsustasid kipitada ka veel) ja äratõmmatud seljale suutsin ma veeta seal vaid 6 rada. Need kuus rada olid huvitavad. Mu svingist oli saanud midagi, mis ta varem kohe kindlasti ei olnud. Ja seda mitte heas mõttes. Lähemalt ma ei hakka rääkima, sest seal oli sada erinevat häda. Pallid läksid paremale, vasakule, ülesse ja alla. Olen kindel, et oleks ma veel mänginud oleks ma löönud ka seljataha. Ainus suund kuhu pallid ei lennanud oli sirge ja edaspidine. Igatahes, tagasi esimese päeva juurde. Hommikul oli päris hea tunne. Läksime siis Lil’i ja Kristinaga rajale ning suutsin seal oma eelmise päeva huvitavaid lööke korrata. Kolmel esimesel rajal olin teinud bogey ja kaks triplat. Kui positiivne. Õnneks läks siis natuke paremaks, vahepeal. Kuni jõudsin viimasele rajale ja sain seal meeldivalt kaks trahvi ja 9. Teine pool algas meeldivamalt – lõin 10ndal rajal sisse mingi imekõvera pika puti. Aga toredal 14ndal rajal olin ma kahega griini kõrval punkris ja siis läksin julgelt punkrilööki tegema. Lõin pähe ja mis juhtus? Üle griini teise punkrisse. Päris meeldiv või mis? Ja siis ma lõin selle sealt välja punkri keskossa. Ning seal asetsedes ei soovinud ma uuesti järgmisse punkrisse lüüa ning lõin samasse punkrisse, meetrikese edasi. Ning lõpuks siis sain palli pärast 4 punkrilööki välja. Ja mis siis juhtus – tegin ma oma ainsa 3 puti griini. Kenakene 9 tuli ka sealt. Järgmine rada oli hirmus saarerada, kus ma polnud veel ühtegi korda ainsa löögiga saarele jõudnud. Kuid, seekord ma seda tegin – hooray for me ! Edasi läks ka päris normaalselt. Lõpetasin oma esimese päeva raskelt, kuid praegu tagasi mõeldes üldse mitte nii kohutavalt. Oma hcp järgi mängisin 7 üle. Täpselt kena ümmarguse 100. Juba mõnda aega polnud seda teinud – nimelt lausa Est Amist peale vist. Kuid, ma ei olnud rahul. Üldse polnud rahul. Otsustasin õhtul voodis, et homme teen elumängu.

II päev.

Hommikul viis mu ema mind Niitväljale. Eelmisel hommikul oli isa seltsiks, seekord pidin ise soojendust tegema. Mitte mingisugust tunnet polnud. Pallid olid ka omale öösel vist ajud otsinud ning tegid täiesti ise, ilma, et oleksid minuga kokku leppinud, otsuseid kuhu suunas lennata. No tore, nüüd pidin ma siis ka isemõtlevate pallide eest vastutama. Läksime avatiile. Esimene avalöök – kuhugi puude suunas. Teine löök – veidike edasi rough’i. Kolmas löök – veidike edasi. Ja nii edasi. Siiski, esimesel kolmel rajal tegin umbes ühe löögi vähem kui eelmine päev – positiivne. Kahjuks pidin hiljem kurvastusega tõdema, et nii positiivset polnud seal midagi. Edasi tuli üks quatro ja üks tupla. Suutsin ikka sattuda igasuguste puude taha ning sealt pidin tobedaid 5 meetriseid lööke tegema, et saada end normaalselt liigutada. Ning puttamine oli eelmise päevaga võrreldes palju hullem. Kuid ma ei teadnud veel, mis raskused mind ees ootavad. Oo, ei. Siis tuli hirmuäratav 6 rada. Vastutuul ja see vesi mis griini ees paistis irvitas mulle lausa näkku. Läksin avalööki lööma – talitsesin oma hirmu. Sving jaa.. sulpsti. Nojah, loomulikult lõin pähe. Läksin siis vee taha ning droppasin. Rumal olin ja droppasin palli kallaku peale. Ning teisel pool griini oli vesi ja punker – sinna ei tahtnud kohe kindlasti mitte sattuda. Niisiis mõtlesin, et teen rahuliku svingi ja löön palli ilusti griinile. Naljanumber. Lõin teisegi palli vette. Siis võtsin kolmanda palli, ka see kukkus vette. Ma olin nii nördinud, et oleksin soovinud oma kepid nendele pallidele järgi visata – kuid see oleks toonud mulle trahve ja igasuguseid muid nalju ning pealegi oleks olnud see väga ebavõistluslik käitumine. Niisiis võtsin selle neljanda palli ja virutasin üle griini punkrisse. Sealt välja ja kaks putti. Olete teinud par 3el 10 lööki? No, igatahes saan mina nüüd öelda küll uhkusega, et isegi see on mul ära proovitud. Pärast seda hiigelsuurt tulemust tulid mul küll pisarad ka silma. Viha ja nördimuse pisarad. Järgmine rada läkski selle nahka, et maha rahuneda. Kuid miski ei toiminud. Ei avalöök, raualöök, puttamine. Puu 5′le ja puu 3′le ei julgenud isegi mõelda. Nii ma siis vaevlesin ja mängisin. Pettusin endas ja mängisin edasi. Mõtlesin, et katkestan, kuid jätkasin. Lisaks kohutavale mängule olin ma ka haige – mu pea lõhkus nagu keegi oleks otsustanud trumme seal sees mängida ja läbi kõrvade ei kuulnud ma midagi ning nina tilkus ja oli ka punane nagu jõuluvanal. Pärast 9 rada otsustasin, et nüüd ei ole midagi teha. Ma lihtsalt mängin selle asja lõpuni. Kui sa juba 65 lööki oled ära teinud (see oli vist suurim löökide arv ühel poolel, ma laupäeval veel kontrollisin), siis pole eriti kuidagi päästa ka. Oleksin pidanud tegema 35 lööki, et mängida täpselt 100. Kuid see lõtvus, mis mulle siis peale tuli, arvatavasti tänu sellele, et ma otsustasin, et pole enam niikuinii midagi teha, muutis kõik. Asi läks vägagi paremuse poole. Tegin paar par’i ja mõne tupla ja ühe tripla seal saarerajal. Ning siis tuli 17 rada. Rada, mis jääb mulle kauaks meelde. Oma avalöögi tõmbasin ma vasakule metsa. Pall otsustas end peita täpselt sellises kohas, et teda lüüa oli absoluutselt võimatu, ükskõik mis asendist. Siis ronisin ma kahe puu vahele ja tegin ühe kõksu. Pall veeres umbes 10 cm edasi. Sealtki ei saanud eriti paremini lüüa, kuid suutsin siiski palli fairway’le veeretada. Ning siis tegin veel ühe hübriidilöögi, mis lennutas palli umbes 10 meetrit punasest tokist edasi(mis on 100 meetri märk, kui keegi ei tea). Ning siis ma mõtlesin veidi aega, millist keppi võtta. Kas pitchi või 52te? Otsustasin oma 52-e kasuks. Ning tegin löögi. Pall maandus forele ja veeres sealt griinile. Sealt veeres ta veel edasi – täpselt lipu poole. Ja läks ja läks ja läks. Ja Lil juba eemalt hüüdis, et : “Mine sisse!” Sekund hiljem hüüdsin mina ka ja siiiiiis…… käis kõlks ja pall oli augus. Rusikad õhku ja ringikarglemine ja selline rõõm minna palli august välja võtma, et varem pole ma kunagi nii rõõmus olnud. Viimasel rajal tegin kahjuks 3 putti ja tupla. Kuid mõelge. Ma tegin teisel poolel 19 lööki vähem kui esimesel. Nimelt 46, mis on väga normaalne tulemus minu jaoks. Nojah, ma arvan, et ma näitasin seda, et ma pole mitte halb mängija, vaid mul oli lihtsalt kehv päev. Isegi putte tegin 8 tükki vähem. Kui esimesel poolel tegin neid 20, siis teisel vaid 12. Vaid 32 putti – minu rekord. Nii et kokkuvõttes olin ma oma imelöögi üle nii õnnelik, et see kaalus üles kõik need paljud halvad löögid. Mõtle kui vähe on vaja, et inimest õnnelikuks teha.

III päev.

Kuna ma cut’ist edasi väga kahjuks ei pääsenud läksin ma niisama vaatama ja filmima. Juba rongis kujutasin ma oma kaadreid ette ja lootsin, et saan midagi head ka filmi peale. Läksin kohale – mu issi juba mängis, nii et olin jälle kord täitsa üksi. Mõnda aega ma pabistasin, et kas inimesed ikka lasevad mul end filmida, kuid mitte üks inimene ei ajanud mind minema. Jess – success. Mõni aeg hiljem liitusin Matsiga ning kahekesi me siis liikusimegi ringi mõlemal kaamerad käes – temal fotokaamera, minul videokaamera. Üks asi, mis ma avastasin. Nii paljud inimesed pole oma heade löökidega rahul. Ma saan tegelikult hästi aru. Kui ikka auku ei lähe, siis ei ole nii hästi. Kuid pettumust nägin ma nii paljude inimeste nägudelt. Seepeale otsustasin mina, et kavatsen edaspidi alati koguaeg naeratada(eks näis kas see ka välja tuleb, tuletage meelde, kui mul meelest läheb). Mind ajas kohati päris hirmule kui ma seal vaikselt oma kaamera käes läbi kaamerasilma inimesi piilusin ja nad kurjade nägudega (mitte kõik, oli ka rõõmsaid inimesi) vastu vaatasid. Ma tundsin end täpselt nii nagu mina oleks süüdi, et neil pall auku ei läinud. Oli ka neid, kes võib-olla olid nii keskendunud, et unustasid naeratada. See on ka üks võimalus. Ilm oli hullumeelselt külm ning seetõttu külmetasin end kringliks. Ning seetõttu olen ma ka siin arvuti taga oma köha ja nohuga ja väikese palavikuga. Niisiis terve päeva käisin ma ringi ja sain lausa 1,5 tundi filmimaterjali. Oleks rohkemgi saanud, kui mu kaamera akud ei oleks pidevalt üles öelnud ja plaategi oleks rohkem kaasas olnud. Aga oleks on sama hea kui poleks, nii et oleme rõõmsad selle pooleteist tunni ülegi. Ma ei ole veel jõudnud kõike läbi vaadata, mis tähendab seda, et neile, kes filmi ootavad ütleks niiviisi: “Ma teen nii kiiresti kui võimalik, aga kahjuks olen ma hetkel veidi aeglane.” Palli lendu filmi peal kahjuks ei ole, sest ma ei leia seda tavaliseltki ülesse, mis siis läbi kaamera siis veel rääkida – eks peab harjutama. Varsti olen ma proff golfioperaator. Siis kirjutades sooviksin veel õnne Lil’ile, Merlinile ja Annikale, kes tegid põneva mängu ja tekitasid naiste esikolmiku. Samuti ka Egertile, Ennule ja Markile, kes tegid head mängu ja said seetõttu meeste esikolmikusse.

Olengi end nüüd jälle tühjaks kirjutanud. Lugege ikka, kui siia midagi juurde tuleb ning teil siiamaani väga igav pole olnud ja loodetavasti kohtume veel sel aastalgi golfiväljakul.

Saara

Golf is so popular simply because it is the best game in the world at which to be bad. – A.A. Milne

I’m hitting the woods just great, but I’m having a terrible time getting out of them. – Harry Toscano

I know I am better at golf because I’m hitting fewer spectators. – Gerald Ford

// Kategooria Golfar // 1 Kommentaar »

Heihopsti väikevennad,
Ma alustaks nüüd oma teist sissekannet. Alles teist, ma väga väga vabandan, et pole vahepeal jõudnud siia kirjutada. Algul ma mõtlesin, et kirjutan siia teistmoodi kui enda tavalisse blogisse, kuid Imbi arvas, et võiksin siiski jääda oma tavalise stiili juurde. Niisiis kopin ma oma sissekanded nüüdsest ka siia. Varasemaid lugusid võite ikka veel lugeda mu enda isiklikust blogist www.mylifeasanathlete.blogspot.com
Ühel päeval ma isegi kirjutasin siia suure ja pika jutu maha, kuid kui üks hetk kõik mu 45 minuti töö ära kustus siis viskasin oma näpud nurka ning keeldusin edasi kirjutamast. Pärast seda pole mul olnud aega oma blogigi kirjutada. Täna tuli üle pika aja uus sissekanne. Mõtlesin, et jagan seda siis ka golfariga.
Enjoy:

Nüüd aga räägin oma viimase aja golfielamustest. Neljapäeval oli meil naistevõistlus. Seekord mul caddie’t polnud, kuid ma arvan, et tema olemasolu poleks minu mängu parandanud. Tegin uhked 46 lööki, millest 23 olid putid. Te kuulsite õigesti – POOLED olid putid. Maasendaav. Sellest megaharjutamisest ei ole abi, veel. Võistlus iseeenesest oli ülituuline. Ma mängisin väga mõnusate inimestega koos. Alla ütles pärast mängu lõppu, et ma keskendun puttamisele liiga palju. Täiesti tõsi on see, sest kõik on mu kahe kõrva vahel kinni.

Reedel mängisime esimese harjutusringi. Mu golf on ikka keeruliseks läinud. Tegin lausa 97 lööki. Ja 43 putti. Naljakas oli see, et väljak iseenesest oli ülimõnus, aga minu pallid üldse ei veerenud. Avalöögid olid nii lühikesed, et täitsa piinlik hakkas. Järgmisel päeval mängisime siis võistlusringi. Mängisin Tiina Mõisa ja Karmen Paltsiga – mõlemad ülipositiivsed ja mõnusad inimesed. Tiina tegi elumängu – 88 lööki. Mina tegin veits parema mängu kui eelmine päev, nimelt 93 lööki. Jäin oma isale ühega alla. Teisel päeval olid fairway’d märjad ning pall veeres veel vähem. Nii raske oli mängida, et ma vahepeal mõtlesin juba, et annan alla. Mu draiv – ainus asi, mida ma üldse oskasin golfimängu juures – läks ka kusagile metsa alla seeni otsima ning jättis mu keset väljakut ilma eriliste oskusteta. Siiski putte teging ka 4 tükki vähem, kuid 39 on siiki üpris palju.

Pühapäeval käisime Niitväljal mängimas. Harjutamas eelseisvateks Eesti meistrivõistlusteks. Niisiis mängisin kollastelt. Oeh, selle mängu kohta ei oska ma küll mitte midagi öelda. Ma loodan, et asi paraneb ning võistlustel ma sellist soga ei tee. Niitväljal jätsid mind mu kõik oskused ning läksid koos draiviga seeni korjama. Tulemusest ma parem ei räägigi, nii piinlik hakkab. Oma isa suutsin ka välja vihastada. Kuigi ta mängis teise poole paremini kui esimese, niiet võibolla ma naatukene aitasin ka teda. Sellise mängu peale käskis ta mul kodus kõik golfietiketi raamatud läbi lugeda. Seda ma tegin ka !! Ei, tegelikult ma ei käitunud üldse kohutavalt, mul oli lihtsalt halb päev ja emotsionaalne pool ei olnud ka kõik korras. Vähemalt õppisin jälle midagi uut – ükskõik kui halvasti läheb, ei tohi keskendumist, tuju ega kõike muud alla lasta. Muidu ei jää mängust üldse mitte midagi järgi. Absoluutselt mitte midagi – seda võin ma teile kinnitada.

Nüüd ma siis istun siin internetipunktis ja loodan, et asi paraneb uueks nädalavahetuseks. Teine asi, millest ma sain aru, on see, et ma lasin klubimeistrivõistlustel endale nii pähe tungida, et ei suuda enam mängida mängu mida peaksin. Loodan, et asi muutub ja suudan kõike jälle puhta lehena alustada. Okei, mitte täiesti puhta lehena, sest seljuhul peaksin ma oma oskused kõik ära eemaldama.

Ma vabandan veel veidi, et ma ei kirjutanud varem midagi ning see sissekanne ei tulnud pooltki seda, mida ma tahtsin. Ma tahtsin ikka niipalju(võisiis niivähe) oma huumorisoont ära kasutada, kui seda on. Aga no, whoopdidoo, alati kõik ei õnnestu. Loodan tuua eestikatelt palju rohkem positiivseid emotsioone, mida lugeda.

Võistelge hästi, !!!!

Golf is the only game I know that actually becomes harder the longer you play it. – Bobby Jones
Golf is like a love affair. If you don’t take it seriously , it’s no fun; if you do take it seriously, it breaks your heart. – Arthur Daley
The worst club in my bag is my brain. – Chris Perry

Saara :)

// Kategooria Golfar // 2 Kommentaari »

Eestis korraldatakse aegajalt scramble võistlusmänge, mis on küll vahva meeskonnamäng, kuid ainult kuni hetkeni, kui HCP matemaatika mängu võetakse. Nimelt satuvad nendel võistlustel tihti mängima meeskonnad, kus kaheliikmelise võistkonna madalaim HCP on 10 aga kõrgem HCP on 36 (või rohkem). Ning on ka meeskondi, kus ühe liikme HCP on 16 ja teise oma 20. Eeldusel, et mõlema võistkonna tugevaim mängija mängib oma tavapärasel tasemel mängu, on üldreeglina võitjaks see, kelle madalaima HCP mängija ja kõrgeima HCPga mängija vahel on kõige suurem. Kui näiteks kasutada Ambrose Scramble formaati, siis eeltoodud näitel oleks ühe meeskonna mängu HCP (10+36)/4=11,5 aga teise meeskonna mängu HCP (16+20)/4=9,0. Ehk siis 11,5 HCP-ga meeskonnas piisaks võiduks sellest, et võistkond mängiks alati madalaima HCP-ga mängija palli. 9,0 HCP-ga meeskonna võimalused võistlusel võitjaks tulla on aga pea olematud, kuna erinevus mängu HCP ja meeskonnaliikmete HCP-de vahel on väga suurelt meeskonna HCP kasuks. Kuidas probleemi lahendada? Mängida Scramble võistlustel alati madalaima HCP-ga mängija HCP-d. See tähendaks, et võistkonna edu määrab ära mitte see, kes suudab endale kaasata võimalikult kõrge HCP-ga mängija vaid see, kui hästi nimetatud “lisamängija” suudab meeskonna tulemusele kasulik olla. Või üldse mitte mängida võistlustel Scramble mängu HCP-d arvestades.

// Kategooria Golfar // Lisa komm »

Tere,

Olen Saara Mägin, 17 aastane ja jõudsin golfini (päris mängimiseni) 2 aastat tagasi. Terve see jutt kõlas nüüd täpselt nagu mingi tutvumiskuulutus. Ausalt öeldes ei suuda ma kohe kuidagi välja mõelda, et kuidas esimest sissekannet alustada. Eriti veel niiviisi, et lugejad juba esimest lauset lugedes magama ei jää. Ma luban edaspidi läheb asi paremaks, ma vähemalt südamest loodan seda.

Siia blogimiseni jõudsin ma läbi Imbi, kellele mu isa vatras mu golfiblogist ning kes mind siis seetõttu siia kirjutama kutsus. Järeldades sellest, et keegi ei Follow mind veel mu www.mylifeasanathlete.blogspot.com blogis, siis ma ei oska just öelda kui imetlusväärne kirjutaja ma olen. Jällegi, ma annan endast parima. Ja kui keegi raatsiks piiluda mu varasematesse mõtetesse, siis olete avasüli teretulnud samal lingil, mille ma juba varem kirjutasin.Lõpetaks nüüd selle hulamula ning jõuaks selle juurde, miks ma üldse siin kirjutan. Alustagem siis algusest.

I’m about five inches from being an outstanding golfer. That’s the distance my left ear is from my right. – Ben Crenshaw

Forget the last shot. It takes so long to accept that you can’t always replicate your swing. The only thing you can control is your attitude toward the next shot. – Mark McCumber

// Kategooria Golfar // 2 Kommentaari »

Ootame põnevaid golfiblogi postitusi! Golfiblogisse saavad luua oma blogi ning kirjutada oma golfiteemalisi lugusi kõik!

Oma blogi loomiseks golfiblogisse pole vaja teha muud, kui klikata siia ja registreeruda blogijaks;)

// Kategooria Golfar // Lisa komm »